Kuna hommikul töustes oli olemine natuke töbine, siis otsustasin koju jääda. Kui lapsed olid kooli/lasteaeda saadetud, oli mul aeg vaikuses hommikusööki nautida. Nii mönus!
Eile tahtis meie vanem poeg koos oma vennaga jalutama minna. Ainult nemad kahekesi. Ma tundsin, et ei saa ju ei öelda, kui omal initsiatiivil selliste toredate ettepanekutega tullakse. Ja nii siis nad panin endid riidesse, pakkisid mingi väikese kotikese kaasa (prillitoos ja veepudel :)) ja läksidki välja. Saatsin nad prügi viima ja lootsin, et sellega nende jalutuskäik piirdubki. Aga ei, nad läksid ikka kaugemale ka. Ja vaene mina - ma pabistasin nii, et lausa paha oli olla. Et nad ära eksivad, sellepärast ma ei muretsenudki, sest Andres on korduvalt töestanud, et ta orienteerub linnas hästi. PEalegi on poiss linnas üles kasvanud, nii et autode ja inimestega on ta harjunud. Muretsesin lihtsalt nende köikide ohtude pärast, mis seal väljas varitsevad. Nad olid ära köigest 10 minutit, aga minu jaoks tundus see nagu igavik.
Ma saan aru, et on loomulik areng. Andres on ju 7-aastane ja kui ma öieti mäletan, siis mina tema vanuselt käisin ise näiteks koolis juba. Aga minu, kui lapsevanema, jaoks on see esimest korda, kui mu lapsed niiviisi oma iseseisvust näitavad. Ma ei tea, kuidas sellistes olukordades käituda ja mida ma oma muretsemistundega tegema peaksin. Kuidas ma tean, et Andres on selleks valmis?! Ja kuidas ma ise selleks valmistuma peaks?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar