Meie elu siin metsade vahel (kokkuvõte suvest) ...

...kulgeb peaaegu vaikselt. Nii palju on selle suvega juhtunud, et ei tea , millest alustada. Juba juunikuus tahtsin kirjutada, kui tubli meie Liisa on, ja et lõpetab klassi parimana koos ühe klassivennaga ja Oru vald  kingib parimale lõpetajale IPadi. 

 Nii see täpselt oli, aga siis selgus, et Liisa ei saanud Audentese spordigümnaasumisse sisse ja ma olin kõige pettunum inimene maailmas! Mitte Liisas pettunud, vaid Audenteses. Nii tubli tüdruku jätavad ukse taha. Tõsiselt pettunud olin.

Juulikuu algas suhteliselt igavalt, ei mäleta, et kuskil oleksin käinud või midagi teinud. Ilmad olid vist kehvad, inimesi trennides vähe, raha polnud ka eriti ja nii see juulikuu läks. Juulikuu päästis õnneks Kärt, kes Pärnus  oli kuu lõpus ja meie siis ka  seal. Lastel oli koos lõbus ja kuna aega oli, siis tahtis Liisa minna sõudmist proovima. Lihtsalt niisama. Nagu ta paljusid asju meil proovib (klaver, kitarr, trummid ).

Esimest korda läks ta treeneriga kahesega vee peale ja järgmine õhtu pidi veel korra minema, aga jäi ikka kripeldama ja nii me läksime juba järgmine hommik koos kahesega. No ma käisin üle 7 aasta vee peal -ma arvan. Aga see ju nagu jalgrattasõit - ei unune iial :)

Liisale meeldis ja täitsa hästi tuli tal välja. Õhtul siis käisime veel ja siis küsis treener, kas Liisa ei tahaks jääda Pärnusse, et Eesti noorte meistrivõistlusteks valmistuda. No see oli küll üllatus. Ja Liisa oli nõus. Ja siis kiideti teda niipalju, et mul ka juba hakkas meeldima mõte, et temast saab ka Sõudja. Ja tegigi nädal enne kooli algust katsed Koidula kooli sissesaamiseks. Kaks ja pool tundi käisin kooli ümber :) Kuni ta helistas ja ütles, et tule nüüd sisseastumisavaldust kirjutama! Ja astusimegi koolist välja õpikud juba käes. See kõik käis nii kiiresti ja ootamatult. Ma ei olnud kunagi arvanud, et minu lapsest võiks saada sõudja. See poleks siin Läänemaal ju võimalik olnud ja Pärnusse minek ei tulnud mõttessegi. Aga läks kõik teisiti ja ma olen päris õnnelik selliste muutuste üle ja Audentesesse mittesissesaamine on üle elatud.

Nüüd siis Liisa Pärnus vanaema kasvatada, meie kodus oma pisikese Matuga. Matul muidugi veidi kurb, et õed läinud kodust. Õnneks kuuleb ju telefonis nende häält ja vaikselt hakkab Matul ka kõne tulema, nii et ta püüab neile oma tegemistest ka rääkida. Tegemised on Matul tavaliselt tööl käimine,linnas käimine ja  kop-kop tegemine. Matule meeldib ka väga Johanna :) Kahjuks näeb teda nüüd nii harva.

 Mina käin oma neli õhtut nädalas trennis, ikka Bodypump ja spinn. Üks ja sama kogu aeg, aga mulle meeldib. Midagi pole teha:) Reedeti või laupäeviti on meil alati keegi külas ja saab süüa :) Eile oli ahjus tehtud metspart, on ju linnujahihooaeg.

Ja nii see elu meil läheb. Ilmad on nõmedad, aga toas on mõnus soe. Järgmine laupäev läheme Tartusse kaheksapaatide regatile, Liisa võistleb ja mina veteranide klassis. Kerttut näeme ka! Sai pikk jutt, aga sai kõik südamelt ära räägitud :)

Kerttu ja Liisa

1987

2012