kolmapäev, 13. veebruar 2013

Uus kuum koht - Tallinna bussijaam

Pikka aega olen tahtnud sõna võtta Eesti Päevalehe rubriigi "Mis meist saab" kohta, kus kõik kõrgharidusega noored kaeblevad, kuidas neil tööd pole. Aga siiamaani pole julgenud, sest hetkel olen väga valusalt teadlik sellest, et ega mu endagi väljavaated just kiita pole. Seega ma ei hakka ka praegu sellest rääkima.

Suures hirmus, et ma lõpetan ka Maxima klienditeenindajana ja oh õudust - pean üldse tagasi koju kolima, olen muutunud Cv keskuse andunud fänniks. Ausalt öeldes on see lehekülg, mille külastamise järel on halb tuju garanteeritud, aga samas reaalsustaju aitab ikka väga hästi säilitada. Tööintervjuude tõttu olen Tallinn-Tartu bussis viimase kuu aja jooksul veetnud tervelt 20 tundi. Ei hakanud praegu bussijaamas raisatud tunde ja minuteid sinna juurde lisama, raisku läinud aega on ilma selletagi piisavalt. Piletihinnad tahaks ka maha vaikida...

Mõned huvitavad reisikaaslased on õnneks ka olnud. Eelmisel korral näiteks üks tüütu noormees, kes voltis mulle reisi lõpus paberist lille. Ja täna vestlesin 2,5 h EL-i ja Venemaa poliitika ning ajaloo teemadel ühe 73-aastase vanamehega, kes tunneb isiklikult Putinit. 

Nüüd aga ootan VEEL pool tundi bussi, et ma saaks VEEL 2,5 h oma bussisõiduskoorile juurde lisada.

1 kommentaar:

Kärt ütles ...

Eks see nii ole, et mida kõrgem haridus, seda suuremad nõudlused töö suhtes ja eks see nii peabki olema - milleks muidu seda koolipinki sai nühitud. Igatahes hoian sulle pöialt!