Lugesin eile ühest ajakirjast artiklit kolme lahutuse läbi teinud naise kohta. Köik kolm olid muidugi nüüd jälle eluröömsad ja energiat täis. Peale lahutust olid köik kas vötnud kaalust alla, hakanud korralikult trenni tegema vöi siis midagi muud uut ja huvitavat proovinud. See, mis mind mötlema pani, oli see, et miks me küll oma elu kogu aeg ei ela. Miks on vaja suurt kriisi mis meid mötlema ja tegutsema paneb?! Miks on nii et suhtes elades jätame omaenese tahtmised ja mötted ainult oma teada?! Loomulikult nöuab kooselu kompromisse, igal tasandil tuleb ju seda teha - nii töö- kui privaatelus. Kuid siiski jääb mulje, et me peaks rohkem egoistid olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar